39 Da Isõs cieʹlǩi: «Mon leäm puättam maaiʹlme suudâd, što čââʹlmteeʹm äälǥče vueiʹnned, da tõk, kook vuäiʹnne, šõõddče čââʹlmteʹmmen.»
Ååʹn tät maaiʹlm jåudd suuʹde; ååʹn tän maaiʹlm vueiʹvvåumma läʹǧǧstet åålǥas.
Mon puõʹttem maaiʹlme čuõvvân, što ij ni ǩii, kååʹtt muu åskk, pääʒʒče seuʹnnjõʹsse.
Ij Vuâsppåʹd vuõlttääm Pääʹrnes maaiʹlm suudâm diõtt, pâi tõn vääras, što maaiʹlm suu pääiʹǩ peälštõõvči.
Čuõvv pueʹđi maaiʹlme, leša oummu jiâ räʹǩstam čuõv pâi seuʹnnjõõzz, tâʹl sij tuejjee ǩeähn. Tâʹl siʹjjid pueʹđi suudâs.
Isõs eʹpet säärnai siʹjjid: «Mon leäm maaiʹlm čuõvv. Kååʹtt muu mieʹldd jåått, ij taarbâž seuʹnnjeen jååʹtted, a son vuäǯǯ jieʹllem čuõv.»
Tij suudveʹted mâʹte oummu. Mon jiõm suud ni ǩeän.
Son vaʹsttii: «Mon jiõm tieʹđ, lij-a son reäkksaž avi ij; leša tõn mon teâđam, što mon leʹjjem ouddâl čââʹlmtem da ååʹn mon vuäinam.»