Tij ko jäkktõõllveʹted muu päkkmuužžään, tij põõššveʹted muu räʹǩsvuõđstan, nuʹt mäʹhtt mon leäm jäkktõõllâm Eččan päkkmuužžid da põõžžam suu räʹǩsvuõđstes.
Tij leäʹped eeʹjjest piârgglõõǥǥâst, da eeʹjjed haalid tij haaʹleʹped kulddled. Son lij leämmaž koʹddi juʹn aalǥâst. Son iʹlla tuõđšvuõđ peäʹlnn, ko tuõđšvuõtt lij suʹst kuʹǩǩen. Ko son ǩeâlstââll, son maainast jiijjâs aaʹššid: son lij ǩeâlstõõlli da ǩeeʹlesvuõđ eʹčč.
Juudlažneeʹǩǩ cieʹlǩǩe suʹnne: «Ååʹn mij fiʹttjep, što ton leäk ǩeähnas jiõgg vääʹld vueʹlnn. Aabraham lij jäämmam, da profeeʹtt liâ jäämmam, da ton ceälkak: ’Kååʹtt åskk muu saaʹnään, son ij jääʹm ni kuäʹss’.