49 Isõs vaʹsttii: «Ij muʹst leäkku ǩeähnas jiõgg. Mon ciʹsttjam Eččan, leša tij pâi straammveʹted muu.
Leša ko Isõs kuuli tõn, son cieʹlǩi: «Ij tõt puõccmuš viiǥǥ jääʹmmʼma, leša Vuâsppååʹd ciʹstte, što Vuâsppååʹd Päʹrnn tõn pääiʹǩ čuõvvneʹčči.»
Eʹčč, čuäʹjet ciistad!» Da ââʹlmest kollʼji jiõnn: «Mon leäm čuäʹjtam cisttan, da čuäʹjtam tõn täʹst ooudâs årra še.»
Puk mâiʹd tij äännveʹted muʹst muu nõmstan, mon tuejjääm, što Eʹčč vuäǯǯči ciist Pääʹrnes diõtt.
Mon leäm čuäʹjtam tuu čuõvvõõzzad määdd âʹlnn; leäm teuddam tuâj, koon uʹvddiǩ muʹnne.
Narod vaʹsttii: «Tuʹst lij ǩeähnas jiõgg. Ǩii tuu kååddči?»
Son, ǩii lij muu vuõlttääm, lij muiʹn; son iʹlla kuâđđam muu õhttu, ko mon pâi tuejjääm tõn, mii lij suʹnne miõl mieʹldd.»