Mon iʹlmmtam siʹjjid saaǥǥ, koon uʹvddiǩ muʹnne, da sij vaʹldde tõn vuâstta. Sij teäʹtte, što leäm tuõđi puättam tuu åʹrnn, da sij åskka, što ton leäk muu vuõlttääm.
De Isõs vaʹsttii da cieʹlǩi siʹjjid: «Mon ceälkam tiʹjjid, što Päʹrnn ij vueiʹt ni mâiʹd tuejjeed jiijjâs täättast, pâi tõn, mõõn son vuäinn, što mâiʹd Eʹččes tuejjad. Mâiʹd Eʹččes tuejjad, tõn Päʹrnn še tuejjad.
Tij leäʹped eeʹjjest piârgglõõǥǥâst, da eeʹjjed haalid tij haaʹleʹped kulddled. Son lij leämmaž koʹddi juʹn aalǥâst. Son iʹlla tuõđšvuõđ peäʹlnn, ko tuõđšvuõtt lij suʹst kuʹǩǩen. Ko son ǩeâlstââll, son maainast jiijjâs aaʹššid: son lij ǩeâlstõõlli da ǩeeʹlesvuõđ eʹčč.