27 Leša sij jiâ fiʹttjam, što Isõs mainsti siʹjjid Eeʹjjest.
Muʹst leʹčči jiânnai teeʹst mainstemnalla da vuäitčem suudâd tiʹjjid; leša son, kååʹtt lij muu vuõlttääm, lij tuõtt, da mon teâđtam maaiʹlme tõn, mâiʹd leäm kuullâm suʹst.»
Isõs cieʹlǩi siʹjjid: «Ko ââʹleʹped Oummu Pääʹrn, mättjeʹped tieʹtted, što mon leäm tõt, ǩii mon leäm. Mon jiõm tuejjad ni mâiʹd jiõččan täättast, a säärnam, mâiʹd Eččam lij muʹnne mättʼtam.
Mõõn diõtt tij jeäʹped fiʹtte muu mainnâz? Tõn diõtt ko tij jeäʹped seän kulddled, mâiʹd mon ceälkam.
Vuâsppååʹdest šõddâm kooll, mâiʹd Vuâsppåʹd ceälkk. Tõn diõtt tij jeäʹped kuul, ko jeäʹped leäkku Vuâsppååʹdest.»