Mon iʹlmmtam siʹjjid saaǥǥ, koon uʹvddiǩ muʹnne, da sij vaʹldde tõn vuâstta. Sij teäʹtte, što leäm tuõđi puättam tuu åʹrnn, da sij åskka, što ton leäk muu vuõlttääm.
De Isõs säärnai ceerkvest da čuârvai kõrr jiõʹnne: «Tij tobddveʹted muu da tieʹttveʹted, koʹst mon leäm puättam. Leša mon jiõm leäkku puättam jiõččan täättast, a tõt ǩii lij muu vuõlttääm, lij vuõigg vuõltteeja, da suu tij jeäʹped toobd.