12 Isõs eʹpet säärnai siʹjjid: «Mon leäm maaiʹlm čuõvv. Kååʹtt muu mieʹldd jåått, ij taarbâž seuʹnnjeen jååʹtted, a son vuäǯǯ jieʹllem čuõv.»
De Isõs cieʹlǩi siʹjjid: «Čuõvv lij occnja ääiʹj tij kõõskâst. Jååʹtted, nuʹt kuuʹǩǩ ko teeʹst lij čuõvv, što seuʹnnjõs ij õõstče tiʹjjid. Kååʹtt seuʹnnjõõzzâst jeäll, ij tieʹđ, koozz jåått.
Nuʹt kuuʹǩǩ, ko teeʹst lij čuõvv, åskkad čuõvvõʹsse, što tij čuõv päärnžen šõõddčid.» Tän Isõs mainsti da mõõni meädda da peittlõõđi.
Mon puõʹttem maaiʹlme čuõvvân, što ij ni ǩii, kååʹtt muu åskk, pääʒʒče seuʹnnjõʹsse.
Isõs vaʹsttii: «Mon leäm čuâǥǥas, tuõđšvuõtt da jieʹllem; jeeʹresnalla ij ni ǩii piâzz Eeʹjj årra.
Čuõvv pueʹđi maaiʹlme, leša oummu jiâ räʹǩstam čuõv pâi seuʹnnjõõzz, tâʹl sij tuejjee ǩeähn. Tâʹl siʹjjid pueʹđi suudâs.
Jõs ǩii haaʹlad tuejjeed mäʹhtt Vuâsppåʹd tätt, son kâʹl vuâmmaš, lij-a tät mättʼtõs Vuâsppååʹdest avi mainstam-a mon jiõččan mieʹldd.
Nuʹt kuuʹǩǩ ko mon leäm maaiʹlmest, leäm mon maaiʹlm čuõvv.»