6 Di Isõs cieʹlǩi siʹjjid: «Muu äiʹǧǧ iʹlla veâl puättam, leša tiʹjjid ââʹnat muʹvddem podd täättas.
Leša ouddâl eʹjjpeeiʹv prääʹzneǩ Isõs tiõʹđi, što suu äiʹǧǧ leäi puättam da son mõõnči sõrgg tän maaiʹlmest Eeʹjjes årra. Son leäi räʹǩstam tõiʹd, kook maaiʹlmest leʹjje suu jiijjâs, da räʹǩsti siʹjjid loopp räjja.
Mâŋŋa ko leäi mainstam saaǥǥees, Isõs ǩiõčči pââjas âlmma da cieʹlǩi: «Eʹčč, poddam lij puättam. Kaagg Päärnad čuõvvâdvuõʹtte, što son čuäʹjteʹčči tuu čuõvvâdvuõđad.
Isõs ceälkk jeännses: «Mâiʹd ton täättak muʹst, kaav? Muu äiʹǧǧ iʹlla veâl puättam.»
Sij juʹrdde väʹldded suu ǩidd; leša ij ni ǩii välddam suu ǩidd, ko suu äiʹǧǧ iʹlleäm veâl puättam.
Mõõnnâd tij pâi prääʹznka. Mon jiõm vueʹlj, ko muu äiʹǧǧ iʹlla veâl tiuddâm.»
Tän Isõs säärnai ko mättʼti ceerkvest sǩiâŋkkčuuʹǩǩ luʹnn. Ij ni ǩii välddam suu ǩidd, ko suu äiʹǧǧ iʹlleäm veâl puättam.