37 Jueʹǩǩkaž, koon Eččam muʹnne oudd, puätt muu årrsan, jiõm-ǥa jåårǥlââʹtt meädda ni ǩeän, kååʹtt årrsan puätt.
Ååʹn puäđam tuu luuzzad. Jiõm leäkku teäʹnab maaiʹlmest, leša sij liâ. Pââʹss Eʹčč, ton leäk iʹlmmtam muʹnne nõõmad viõǥǥ. Varjjâl siʹjjid täin viõǥǥinad, što sij leʹčče kõskkneez õhtt nuʹt mâʹte muäna še leäʹp õhtt.
Ton uʹvddiǩ puk oummid suu vääʹld vuâlla, što son ooudči âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem pukid tõiʹd, koiʹd leäk suu huõđđu åskkam.
Eʹčč, ton leäk pâi åskkam siʹjjid huâđđsan. Täättam, što sij liâ muin õõutâst tåʹben, koʹst mon še leäm, da vuäiʹnne tõn čuõvvâdvuõđ, mõõn leäk muʹnne ouddam, ko räʹǩstiǩ muu juʹn ouʹddelgo raʹjjiǩ maaiʹlm.
Mon leäm raajjâm tuu tobddsen tõiʹd oummid, koiʹd uʹvddiǩ muʹnne maaiʹlmest. Sij leʹjje tuu, da ton uʹvddiǩ siʹjjid muʹnne. Sij liâ jäʹǩǩtam tuu säänad da
Son tätt, što jiõm mõõnteʹčče ni õõut tõiʹn, koiʹd son lij muʹnne ouddam, pâi coounčem siʹjjid mââimõs peeiʹv.
Son jueʹtǩi: «Tõn diõtt ceälkam mon še tiʹjjid, što ij ni ǩii vueiʹt pueʹtted muu årra muđoiǥo Eččan täättast.»
Farisõõzz vaʹsttee suʹnne da cieʹlǩǩe: «Ton leäk rieʹǩǩest šõddâm ooumaž. Ton-ǥo täʹst äälǥčiǩ miʹjjid mättʼted?» Da sij vuâjte suu åålǥas.