32 «Ceälkam tiʹjjid», Isõs vaʹsttii, «Moʹssai ij ouddam tiʹjjid ââlmlaž leeiʹb, pâi muu Eččam oudd tiʹjjid tuõđi ââlmlaž leeiʹb.
Tuõđi čuõvv, kååʹtt čuâvv pukid, leäi pueʹttmen maaiʹlme.
«Mon leäm tuõđi vijnnmuõrr, da Eččam lij muõrršõddeeja.
Mij maaddârääʹjj poʹrre poostaijânnmest manna, mäʹhtt juʹn Pââʹss ǩeeʹrjest cieʹlǩet; Vuâsppåʹd uuʹdi siʹjjid ââʹlmest leeiʹb poorrâm diõtt.»
Vuâsppååʹd leiʹbb lij son, kååʹtt puätt vuâlas ââʹlmest da oudd maaiʹlme jieʹllem.»
Isõs cieʹlǩi: «Mon leäm jieʹllem leiʹbb: kååʹtt puätt muu årra, ij ni kuäʹss vueiʹn nieʹlj, da kååʹtt muu åskk, ij ni kuäʹss juǥstõõv.
Juudlažneeʹǩǩ aʹlǧǧe päʹnneed Isõõzz vuâstta, ko son cieʹlǩi: «Mon leäm leiʹbb, kååʹtt lij puättam ââʹlmest vuâlas».
A ǥo ǩii-ne påårr tän ââʹlmest puättam leeiʹb, son ij ni kuäʹss jääʹm.
Muu råʹpp lij tuõđi porrmõš da muu võrr lij tuõđi juukkmõš.
Tät lij tõt leiʹbb, kååʹtt lij puättam ââʹlmest. Tõt lij nuuʹbbnallšem ko leiʹbb, mõõn tij eeʹjjediʹʒʒe poʹrre vieʹltkâni jääʹmmem. Kååʹtt påårr tän leeiʹb, jeäll âʹǩǩpââjas.»