5 Da tåʹben leäi ååum, kååʹtt leäi puõccâm kolmmlokääuʹc eeʹǩǩed.
Mâŋŋa tõʹst Isõs vuõiʹni suu ceerkvest da cieʹlǩi suʹnne: «Ǩiõčč, ton leäk puârrnammaž; jeäʹl teäʹnab rieʹǩǩ tuõjju, što ij tuʹnne mii-ne veâl hueʹnben šõõddče.»
Aaiʹji mieʹldd luâšttõõđi vuäinak aʹŋǧǧel vuâlas laddu da joorti čääʹʒʒ. Mâŋŋa čääʹʒʒ joorteeʹmest kååʹtt vuõssmõssân lauʹǩǩii tõzz, son šõõddi tiõrvâs, puõʒʒi-ba muʹvddem kõõv täättas.
Ko Isõs vuõiʹni suu liâššâm da tiõʹđi suu, što son leäi puõccâm juʹn kuuʹǩǩ ääiʹj, cieʹlǩi son suʹnne: «Täättak-a puârrned?»
Da rääi mõõneen Isõs vuõiʹni åumma, kååʹtt leäi leämmaž čââʹlmtem juʹn šõddmest.
leša mäʹhtt son ååʹn vuäinn, jeäʹp muäna tieʹđ, jeäʹp-ǥa tieʹđ, ǩii lij suu pueʹrääm. Kõõččâd suʹst jijstes! Kâʹl son lij nuʹt puäʹres, što vuäitt jiõčč vaʹstteed.»