6 Suu mââibeäʹlnn pueʹđi Semman Pietar da mõõni äudda. Tåʹben son vuõiʹni kaarrâmleeiʹnid.
Tõʹst nijdd, kååʹtt vaʹrddji uus, kõõččli Pietarest: «Jiõk tâma ton še leäkku tõn oummu mättʼtõspäärnaž?» Pietar vaʹsttii: «Jiõm leäkku.»
Son kuâbsti sizz da vuõiʹni leeiʹnid, leša ij mõõnnâm sizz.
Piustõkleiʹnn, mii leäi leämmaš Isõõzz vueiʹvest, iʹlleämmaž kaarrâmleeiʹni seʹst, tõt leäi šnååppast jeeʹres sââʹjest.
Tâʹl tõt mättʼtõspäärnaž, koon Isõs räʹǩsti, cieʹlki Pietara: «Tõt lij Šurr!» Ko Pietar kuuli, što tõt leäi Šurr, son nââʹǩǩti pihttsees oolâs, tõn diõtt ko son leäi peâutää, da njuiʹǩǩii jäurra.