9 Nääiʹt tuõđštõõvi suu jiijjâs sääʹnnes: «Jiõm leäkku läppam ni õõut tõin, koiʹd leäk åskkam huâđđsan.»
Ko mon leʹjjem sijvuiʹm, varjjlem siʹjjid nõõmad viõǥǥin. Varjjlem siʹjjid, ij-ǥa ni ǩii seeʹst šõddâm tuʹššen, pâi son, kååʹtt õõlǥi šõddâd attu, što Pââʹss ǩeeʹrj oudldõs tuõđštõõvči.
Isõs cieʹlǩi: «Ama mon sarnnum, što mon-i leäm. Jõs tij tâʹl muu ooccveʹted, lueʹštted täiʹd mõõnnâd.»
Son tätt, što jiõm mõõnteʹčče ni õõut tõiʹn, koiʹd son lij muʹnne ouddam, pâi coounčem siʹjjid mââimõs peeiʹv.