8 Isõs cieʹlǩi: «Ama mon sarnnum, što mon-i leäm. Jõs tij tâʹl muu ooccveʹted, lueʹštted täiʹd mõõnnâd.»
Da mon ooudam âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem. Sij jiâ jääʹm ni kuäʹss.
Leša ouddâl eʹjjpeeiʹv prääʹzneǩ Isõs tiõʹđi, što suu äiʹǧǧ leäi puättam da son mõõnči sõrgg tän maaiʹlmest Eeʹjjes årra. Son leäi räʹǩstam tõiʹd, kook maaiʹlmest leʹjje suu jiijjâs, da räʹǩsti siʹjjid loopp räjja.
«Šurr, koozz ton mõõnak?», Semman Pietar kõõjji. Isõs vaʹsttii suʹnne: «Koozz mon mõõnam, tåk ton jiõk vueiʹt pueʹtted meâlddan, leša puäđak mâʹnnjlest.»
Puätt veâl äiʹǧǧ — tõt lij juʹn ååʹn ǩiõđi seʹst — kuäʹss tij piõdggneʹped kååʹtt koon årra da kueʹđđveʹted muu jiõččinan. Jiõm leäkku õhttu, tõn diõtt ko Eʹčč lij muin õõutsââʹjest.
Son kõõjji oʹđđest: «Ǩeän tij ooccveʹted?» Sij cieʹlǩǩe: «Isõs Nasaretneeʹǩǩ.»
Nääiʹt tuõđštõõvi suu jiijjâs sääʹnnes: «Jiõm leäkku läppam ni õõut tõin, koiʹd leäk åskkam huâđđsan.»