20 Isõs vaʹsttii: «Mon leäm särnnam maaiʹlme vuõiʹǧǧest da leäm pâi mättʼtam synagogast da teʹmpplest, koozz puk juudlažneeʹǩǩ noorâʹtte. Jiõm leäkku särnnam peittast ni mâiʹd.
Mõõzz kõõjjak muʹst? Kõõjj tõin, kook liâ kuullâm, mâiʹd leäm särnnam. Sij teäʹtte, mâiʹd leäm ceälkkam.»
Nääiʹt Isõs säärnai ko mättʼti Kapernaaum synagogast.
Leša ko leäi pieʹllprääʹzneǩ mõõnnâm, Isõs mõõni ceerkva mättʼted.
Da ǩiõčč, son maainast õlmmsa, jiâ-ǥa sij cieʹlǩ suʹnne ni mâiʹd. Leʹčče-a ouddoummu tuõđi vuäǯǯam seʹlvve, što son lij Kristõs?
De Isõs säärnai ceerkvest da čuârvai kõrr jiõʹnne: «Tij tobddveʹted muu da tieʹttveʹted, koʹst mon leäm puättam. Leša mon jiõm leäkku puättam jiõččan täättast, a tõt ǩii lij muu vuõlttääm, lij vuõigg vuõltteeja, da suu tij jeäʹped toobd.
Ǩii tätt jiijjâs oummid čuäʹjted, ij tuejjad sueʹleld. Ko ton pââstak nääiʹt tuejjeed, de iʹlmmet jiijjad maaiʹlme.»
Da ääiʹjeld tueʹlää son pueʹđi eʹpet ceerkva da puk narod pueʹđi suu årra, da son iišti da mättʼti siʹjjid.
Muʹst leʹčči jiânnai teeʹst mainstemnalla da vuäitčem suudâd tiʹjjid; leša son, kååʹtt lij muu vuõlttääm, lij tuõtt, da mon teâđtam maaiʹlme tõn, mâiʹd leäm kuullâm suʹst.»