17 Tõʹst nijdd, kååʹtt vaʹrddji uus, kõõččli Pietarest: «Jiõk tâma ton še leäkku tõn oummu mättʼtõspäärnaž?» Pietar vaʹsttii: «Jiõm leäkku.»
Pietar kuâđđji čueǯǯad čuâl uʹhsse. Tõt nuʹbb mättʼtõspäʹrnn, pââimõspaapp toobdâs, mõõni särnnad uhssvaʹrddjeejaniõđin da puuʹti mâŋŋa Pietar šillju.
Semman Pietar čueǯǯai âinn tollpeällsest paakkõõttmen. Måtam kõõjji suʹst: «Jiõk tõma ton še leäkku suu mättʼtõspäärnaž?» «Jiõm-ǥa leäkku», ǩiõʹldi Pietar.
«Isõs Nasaretneeʹǩǩ», sij vaʹsttee. Isõs cieʹlǩi: «Mon-i leäm tõt.» Åummaivuiʹm leäi Juudas še, Isõõzz ploottjeeja.
Isõs cieʹlǩi: «Ama mon sarnnum, što mon-i leäm. Jõs tij tâʹl muu ooccveʹted, lueʹštted täiʹd mõõnnâd.»
Ko sij leʹjje poorrâm, Isõs kõõjji Semman Pietarest: «Semman, Evvan âʹlǧǧ, räʹǩstak-a ton muu jeäʹnab ko täk jeärraz?» Tät vaʹsttii: «Šurr, ton teâđak, što räʹǩstam tuu.» Isõs cieʹlǩi: «Poorât muu läbbsään.»