23 Tõn peeiʹv tij jeäʹped teäʹnab kõõjj ni mâiʹd. Tuõđi, tuõđi mon ceälkam tiʹjjid: ko tij äännveʹted Eeʹjj mâiʹd-ne muu nõõm diõtt, son oudd tõn tiʹjjid.
Tõn peeiʹv tij fiʹttjeʹped, što mon leäm Eʹjstan da tij leäʹped muʹst da mon teeʹst.
Juudas — ij Iskariot, leša tõt nuʹbb — cieʹlǩi: «Mõõn diõtt, Šurr, ton iʹlmmtak jiijjad miʹjjid jiõk-ǥa maaiʹlme?»
Fooma cieʹlǩi: «Šurr, mij jeäʹp tieʹđ, koozz ton mõõnak; mäʹhtt tâʹl teâđčep čuõkku?»
Ko tij põõššveʹted muʹst, tâʹl muu säännan pâʹšše teeʹst, da tij vuäǯǯveʹted muʹst puk, mâiʹd juʹn raukkveʹted.
Isõs tiõʹđi, što sij haaʹlee kõõččâd tõn suʹst, da cieʹlǩi: «Tõn-ǥo tij smiõttveʹted kõskkneed, ko mon cieʹlǩǩem: ’Siõmmna ääiʹj ǩeeʹjjest tij jeäʹped teäʹnab vueiʹn muu, leša eʹpet siõmmna ääiʹj ǩeeʹjjest vuäǯǯveʹted vueiʹnned muu’?
Tõn peeiʹv tij moʹlidvâʹsttveʹted suu muu nõmstan. Jiõm mon cieʹlǩ, što mon moʹlidvââstam Eeʹjj tij peäʹlest.
Ååʹn mij fiʹttjep, što ton teâđak puk. Ton teâđak juʹn ooudbeäʹlnn, mâiʹd oummu vuäitče tuʹst kõõččâd. Tõn diõtt mij åskkap, što leäk puättam Vuâsppååʹd åʹrnn.»