7 Ko tij põõššveʹted muʹst, tâʹl muu säännan pâʹšše teeʹst, da tij vuäǯǯveʹted muʹst puk, mâiʹd juʹn raukkveʹted.
Puk mâiʹd tij äännveʹted muʹst muu nõmstan, mon tuejjääm, što Eʹčč vuäǯǯči ciist Pääʹrnes diõtt.
Tij jeäʹped vaʹlljääm muu, pâi mon vaʹlljeem tiʹjjid. Pakkum tiʹjjid mõõnnâd da šõddeed šââdd, kååʹtt pââšš. Tâʹl Eʹčč oudd tiʹjjid puk, mõõn suʹst muu nõõmâst äännveʹted.
Tõn peeiʹv tij jeäʹped teäʹnab kõõjj ni mâiʹd. Tuõđi, tuõđi mon ceälkam tiʹjjid: ko tij äännveʹted Eeʹjj mâiʹd-ne muu nõõm diõtt, son oudd tõn tiʹjjid.
Isõs cieʹlǩi tõiʹd juudlažniiʹǩǩid, kook oskku suu: «Ko põõššveʹted muu sääʹnest, leäʹped tuõđi muu mättʼtõspäärna.
Kâʹl mon teâđam, što tij leäʹped Aabrahaam päärna da juʹrddveʹted muu kåʹdded, ko jeäʹped seän, mâiʹd mon säärnam.