19 Ko tij kuulčid maaiʹlme, maaiʹlm räʹǩsteʹčči tiʹjjid mâʹte jiijjâs. Leša tij jeäʹped kuul maaiʹlme, pâi mon vaʹlljeem tiʹjjid tõn kõõskâst. Tõn diõtt maaiʹlm vâjjad tiʹjjid.
Jiõm mon maainâst teeʹst pukin: mon teâđam, ǩeäiʹd leäm vaʹlljääm. Leša tät Pââʹss ǩeeʹrj sääʹnn âlgg šõddâd tuõttân: ’Tõt, kååʹtt påårr muu leeiʹb, lij kaggõõttâm muu vuâstta.’
Tij jeäʹped vaʹlljääm muu, pâi mon vaʹlljeem tiʹjjid. Pakkum tiʹjjid mõõnnâd da šõddeed šââdd, kååʹtt pââšš. Tâʹl Eʹčč oudd tiʹjjid puk, mõõn suʹst muu nõõmâst äännveʹted.
Isõs vaʹsttii: «Mon vaʹlljeem tij kuâtmlåkkaz, da tõn diõtt õhtt teeʹst lij piârgglõk.»