18 Jiõm mon maainâst teeʹst pukin: mon teâđam, ǩeäiʹd leäm vaʹlljääm. Leša tät Pââʹss ǩeeʹrj sääʹnn âlgg šõddâd tuõttân: ’Tõt, kååʹtt påårr muu leeiʹb, lij kaggõõttâm muu vuâstta.’
Ko Isõs leäi ceälkkam tän, õõʹʒʒi suʹnne peʹccel. Da son cieʹlǩi vuõiʹǧǧest: «Tuõđi, tuõđi mon ceälkam tiʹjjid: teeʹst lij õhtt, kååʹtt muu ǩeâll.»
Mättʼtõspäärna ǩiʹčče kueiʹmm kueiʹmez tieʹđkâni, ǩii seeʹst leʹčči tõt.
Isõs vaʹsttii: «Mon lahttääm leeiʹb liõʹmme da ooudam tõn suʹnne.» Isõs lahttii leeiʹb liõʹmme da uuʹdi tõn Juudaʹsse, Semman Iskarioot pärnna.
Tij jeäʹped vaʹlljääm muu, pâi mon vaʹlljeem tiʹjjid. Pakkum tiʹjjid mõõnnâd da šõddeed šââdd, kååʹtt pââšš. Tâʹl Eʹčč oudd tiʹjjid puk, mõõn suʹst muu nõõmâst äännveʹted.
Ko tij kuulčid maaiʹlme, maaiʹlm räʹǩsteʹčči tiʹjjid mâʹte jiijjâs. Leša tij jeäʹped kuul maaiʹlme, pâi mon vaʹlljeem tiʹjjid tõn kõõskâst. Tõn diõtt maaiʹlm vâjjad tiʹjjid.
Nääiʹt šâdd tuõttân sij lääʹjjez sääʹnn: ’Sij vâjjee muu veäʹrtää’.
Ko mon leʹjjem sijvuiʹm, varjjlem siʹjjid nõõmad viõǥǥin. Varjjlem siʹjjid, ij-ǥa ni ǩii seeʹst šõddâm tuʹššen, pâi son, kååʹtt õõlǥi šõddâd attu, što Pââʹss ǩeeʹrj oudldõs tuõđštõõvči.
Tõt šõõddi, što Isõõzz sääʹnn jiijjâs jääʹmmemnääʹlest šõõddči tuõttân.
Sij cieʹlǩǩe kuâimmseez: «Jeäʹp ǩeâškad tõn kuʹsǩǩen, piijjâp tõn vuârbba, ǩii tõn vuäǯǯ.» Nääiʹt tuõđštõõvi Pââʹss ǩeeʹrj oudldõs: «Sij juõʹǩǩe kõskkneez pihttsään da piʹjje päidstan vueʹrb.» Sääldat tuejjee nuʹt.
Tät šõõddi tõn diõtt, što teuddjeʹčče Pââʹss ǩeeʹrj sääʹn: «Taauʹtid sij jiâ suʹst muår.»
Son kõõjji veâl kuälmad vuâra: «Semman, Evvan âʹlǧǧ, räʹǩstak-a muu?» Tâʹl Pietar samai täärmtõõvi, ko Isõs kuälmad vuâra kõõjji seämmanalla. «Šurr», son cieʹlǩi, «ton teâđak puk da tõn še, što mon räʹǩstam tuu.» Isõs cieʹlǩi: «Poorât muu saauʒään.
Isõs vaʹsttii: «Mon vaʹlljeem tij kuâtmlåkkaz, da tõn diõtt õhtt teeʹst lij piârgglõk.»