41 Nääiʹt mainsti Esai, ko son vuõiʹni suu čuõvvâdvuõđ da mainsti suʹst.
Sääʹnn šõõddi ooumžen da jeälsti mij kõõskâst. Mij vuõiʹnim suu čuõvvâdvuõđ, koon Eʹčč leäi ouddam oʹdinakai Pärnnses. Son leäi tiudd äärm da tuõđšvuõđ.
Ij ni ǩii leäkku vuäinnam Vuâsppååʹd ni kuäʹss, pâi oʹdinakai Päʹrnn, kååʹtt lij Eeʹjj ââʹsǩest, lij Suu tieʹđtam.
Isõs vaʹsttii: «Jiõk-a ton toobd muu, Iʹllep, håʹt mon leäm leämmaž nääiʹt kuuʹǩǩ tijvuiʹm? Kååʹtt lij vuäinnam muu, lij vuäinnam Eeʹjj. Mäʹhtt vuäitak ceäʹlǩǩed: ’Čuäʹjet miʹjjid Eeʹjj’?
Tij tuʹtǩǩeʹped Pââʹss ǩeeʹrj ǩeeʹrjtõõzzid da juʹrddveʹted, što kaunnveʹted tõin âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem, da sami tõk tuõđšte muʹst.