26 Jõs ǩii-ne haaʹlad muu sluužâd, puäđas muu mieʹldd, što kääzzkam leʹčči tåʹben koʹst mon leäm. Muu Eččam ciʹsttai tõn, kååʹtt sloož muu.
Muu saauʒ koʹlle muu jiõnnan, da mon toobdam tõiʹd, da tõk puäʹtte muu mieʹldd.
Tuõđi, tuõđi mon ceälkam tiʹjjid: iʹlla kääzzaǩ šoorab eeʹžždes ij-ǥa sääʹn viikki šoorab ko sääʹn vuõltteei.
«Ko tij räʹǩsteʹped muu, tij jäkktõõllveʹted muu päkkmuužžään.
Håʹt mon mõõnam valmšted tiʹjjid sââʹj, puäđam mon väʹst da vääldam tiʹjjid årrsan, što tij še leʹččid tåʹben, koʹst mon leäm.
Muʹštted, mâiʹd cieʹlǩǩem tiʹjjid: ’Ij kääzzaǩ leäkku eeʹžždes šoorab’. Ko muu leät vâjjääm, vâjjeet tiʹjjid še. Ko oummu liâ jäkktõõllâm muu saaʹnään, sij jäkktâʹlle tiʹjjid še.
Eʹčč, ton leäk pâi åskkam siʹjjid huâđđsan. Täättam, što sij liâ muin õõutâst tåʹben, koʹst mon še leäm, da vuäiʹnne tõn čuõvvâdvuõđ, mõõn leäk muʹnne ouddam, ko räʹǩstiǩ muu juʹn ouʹddelgo raʹjjiǩ maaiʹlm.
Isõs vaʹsttii: «Håʹt mon täättčem, što son jeäll nuʹt kuuʹǩǩ ko mon puäđam, mâiʹd tõt tuʹnne kooll? Jååʹđ ton muu mieʹldd.»