17 Tõk, kook leʹjje leämmaž Isõõzz mieʹldd, mainste, mäʹhtt son leäi kåččam Lasarõõzz ääuʹdest da counnâm suu jaaʹmmjest, da tuõđšte suʹst.
Da tät lij Evvan tuõđštõs, ko juudlažneeʹǩǩ vuõlttee Jerusaaʹlmest paappid da leeʹvilaid Evvan årra kõõččâd, ǩii son tuõđi leäi.
Evvan tuõđšti: «Mon vuõiʹnnem Jiõgg luâšttõõttâm ââʹlmest vuâlas mâʹte låådda da pääʹccem suu oolâs.
Mon vuõiʹnnem tõn da tuõđštam, što tät lij Vuâsppååʹd Päʹrnn.»
Ko juudlažneeʹǩǩ, kook leʹjje põõrtâst lâʹddmen Määʹrj, vuõiʹnne suu sõrgg kaggõõttâm da vueʹlǧǧem åålǥas, da sij mõʹnne suu mieʹldd da juʹrdde, što Mäʹrjj mõõni ääuʹd årra reäkkad.
Mon kâʹl teâđam, što ton kuulak muu, leša säärnam täi oummi diõtt, što sij ååskče, što ton leäk vuõlttääm muu.»
Jõnn joukk juudlažneeʹǩǩ kuʹlle, što Isõs leäi Betaniast. De sij puõʹtte tåk, jiâ pâi Isõõzz diõtt, leša še Lasarõõzz diõtt, koon Isõs leäi counnâm jaaʹmmjest.
Tän lij mainstam son, kååʹtt lij tõn vuäinnam, da suu tuõđštõs lij raavâs. Son teâtt, što maainast tuõđ, nuʹt što tij še ååskčid.
Son lij tõt mättʼtõspäärnaž, kååʹtt tuõđašt täʹst da lij ǩeeʹrjtam tän puk. Mij tieʹttep, što suu tuõđštõssʼses vuäitt naʹddjõõttâd.