1 Kutt peeiʹv ouddâl eʹjjpeeiʹv Isõs pueʹđi Betania gåårda, koʹst jeälsti Lasarõs, koon Isõs leäi counnâm jaaʹmmjest.
Måtam ååum, Lasarõs, Betaniast, Määʹrj da Määrf siidâst, leäi puõccmen.
Nääiʹt ko Isõs leäi ceälkkam, son čuõʹrvvji kõrr jiõʹnne: «Lasarõs, puäʹđ åålǥas!»
Da jaaʹmmi pueʹđi ääuʹdest da jueʹlj da ǩiõđ leʹjje leeiʹnin karrum da muâđ kattum leeiʹnin. Isõs cieʹlǩi: «Peäʹstted leeiʹnid da lueʹštted suu mõõnnâd.»
Leša juudlažniiʹǩǩi eʹjjpeiʹvv leäi ââlda, da määŋgas mõʹnne jânnampaaiʹǩin Jerusaaʹlem gåårda ouddâl eʹjjpeeiʹv prääʹzneǩ puʹtstõõttâd.
Nuuʹbb peeiʹv prääʹznka noorõõttâm narod kuuli, što Isõs leäi pueʹttmen Jerusaaʹlma,
Tåʹben leʹjje še måtam kreikkla, kook leʹjje puättam prääʹznka moʹlidvâʹstted.
Jõnn joukk juudlažneeʹǩǩ kuʹlle, što Isõs leäi Betaniast. De sij puõʹtte tåk, jiâ pâi Isõõzz diõtt, leša še Lasarõõzz diõtt, koon Isõs leäi counnâm jaaʹmmjest.