3 Da nuʹt suu vueʹbb vuõlttee Isõʹsse tän saaǥǥ: «Šurr, ǩiõčč, tõt kååʹtt lij tuʹnne rääʹǩǩes, puâcc.»
Måtam ååum, Lasarõs, Betaniast, Määʹrj da Määrf siidâst, leäi puõccmen.
Son eʹpet cieʹlǩi: «Naʹzvaanam Lasarõs vuäđđ, mon mõõnam suu counnâd.»
Da tät Mäʹrjj leäi tõt, kååʹtt pååusai Šuur juõʹljid šiõǥǥhajjsaž vuõiddsin da koškkii suu juõʹljid vuõpteesvuiʹm. Lasarõs, kååʹtt puõʒʒi, leäi suu villjâs.
Määrf cieʹlǩi Isõʹsse: «Šurr, jõs ton leʹjjiǩ leeʹd tääiʹben, tâʹl muu villjam iʹlleʹjje jääʹmmed.
Da juudlažneeʹǩǩ cieʹlǩǩe: «Kâʹl son lij leämmaž suʹnne rääʹǩǩes.»
Da Isõs räʹǩsti Määrf da suu vueʹbb da Lasarõõzz.
Tij ceäʹlǩǩveʹted muu uʹčteeʹlen da Šurrân. Tuõđ ceäʹlǩǩveʹted, tõt mon leäm.
Isõs luʹnn iišti mättʼtõspäärnaž, koon son räʹǩsti.