26 Ij-ǥa ni õhtt, ǩii jeäll da åskk muu, jääʹm ni kuäʹss. Ååskak-a tõn?»
Da mon ooudam âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem. Sij jiâ jääʹm ni kuäʹss.
Jiõk-a ton ååsk, što mon leäm Eeʹjjest da Eʹčč lij muʹst? Jiõm mon maainâst jiõččan jurddjään, leša Eʹčč lij muʹst da reâugg muu pääiʹǩ.
leša kååʹtt jookk tõn čääʹʒʒ, koon mon suʹnne ooudam, tõt ij ni kuäʹss juǥstõõv. Pâi tõt čääʹcc, koon mon suʹnne ooudam, šâdd suʹst tõn čääʹʒʒ läddan, kååʹtt kålgg âʹǩǩpâjjsaž jieʹllma.»
Mon ceälkam tiʹjjid, što tõt, kååʹtt kooll muu saaʹnään da åskk suu, kååʹtt lij muu vuõlttääm, vuäǯǯ âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem. Suu jeät suudu, pâi son lij piâssâm jaaʹmmjest jieʹllma.
Tuõđi, tuõđi ceälkam tiʹjjid: kååʹtt åskk, vuäǯǯ âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem.
Da Isõs kuuli, što sij leʹjje vuâjtam suu åålǥas; da ko son vuõiʹni suu, son cieʹlǩi suʹnne: «Ååskak-a ton Vuâsppååʹd Pärnna?»