2 Da tät Mäʹrjj leäi tõt, kååʹtt pååusai Šuur juõʹljid šiõǥǥhajjsaž vuõiddsin da koškkii suu juõʹljid vuõpteesvuiʹm. Lasarõs, kååʹtt puõʒʒi, leäi suu villjâs.
Määrf cieʹlǩi Isõʹsse: «Šurr, jõs ton leʹjjiǩ leeʹd tääiʹben, tâʹl muu villjam iʹlleʹjje jääʹmmed.
Da nuʹt suu vueʹbb vuõlttee Isõʹsse tän saaǥǥ: «Šurr, ǩiõčč, tõt kååʹtt lij tuʹnne rääʹǩǩes, puâcc.»
Ko Mäʹrjj pueʹđi Isõõzz årra, son luâšttõõđi suu juõʹlji ouʹdde da cieʹlǩi: «Šurr, jõs ton leʹččiǩ leämmaž tääiʹben, villjam iʹlleʹjje jääʹmmed.»
Mäʹrjj vaaʹldi pieʹllǩilo kaallšõs nardusvuõiddâz da pååusai Isõõzz juõʹljid da koškkii tõiʹd jiijjâs vuõptivuiʹm. Põʹrtte šõõddi tiiud vuõidâshaajj.
Tij ceäʹlǩǩveʹted muu uʹčteeʹlen da Šurrân. Tuõđ ceäʹlǩǩveʹted, tõt mon leäm.
Ko mon, tij uʹčteeʹl da Šurr, leäm põõssâm tij juõʹljeed, feʹrttjeʹped tij še põõssâd kueiʹmm kueiʹmed juõʹljid.