42 Da määŋgas oskku suu tåʹben.
Määŋgas juudlažniiʹǩǩin, kook leʹjje puättam Määʹrj årra da vuõiʹnne, mâiʹd Isõs tuejjii, oskku suu.
Tõn diõtt še määŋgas juudlaž vueiʹvvoummu oskku Isõʹsse, leša farisõõzzi diõtt sij jiâ tuõsttâm tobdsted, ko siʹjjid leʹčče rätkkam ceerkvest.
Ko Isõs leäi Jerusaaʹlmest eʹjjpeeiʹv ääiʹj, määŋgas ko vuõiʹnne suu, oskku suu õõmâstuâjaid, koiʹd son tuejjii.
Da määŋgas samarianeeʹǩǩ tõn gåårdest oskku suʹnne neezzan saaǥǥi diõtt, ko tät tuõđšti: «Son lij särnnam muʹnne puk, mâiʹd mon leäm tuejjääm.»
Veâl määŋgas oskku Isõõzz suu jiijjâs saaǥǥi diõtt.
Narood kõõskâst määŋgas oskku suu da kõõjjee: «Tuejjad-a ni Kristõs tän õõmâstuâjaid, tâʹl ko son puätt?»
Määŋgas oskku Isõʹsse, ko sij kuʹlle suu mainstem nääiʹt.
