29 Muu Eʹčč, kååʹtt lij siʹjjid muʹnne ouddam, lij šoorab puki. Ij ni ǩii vueiʹt suâleed siʹjjid muu Eččan ǩiõđâst.
Da mon ooudam âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem. Sij jiâ jääʹm ni kuäʹss.
Mon da Eʹčč leäʹp õhtt.»
Tij kuulid, mâiʹd mon cieʹlǩǩem: ’Mon mõõnam meädda, leša puäđam mååusat årrseed’. Ko tij räʹǩsteʹččid muu, teeʹst leʹčči rämm tõʹst, što mon mõõnam Eččan årra, tõn diõtt, Eʹčč lij šoorab ko mon.
Ååʹn puäđam tuu luuzzad. Jiõm leäkku teäʹnab maaiʹlmest, leša sij liâ. Pââʹss Eʹčč, ton leäk iʹlmmtam muʹnne nõõmad viõǥǥ. Varjjâl siʹjjid täin viõǥǥinad, što sij leʹčče kõskkneez õhtt nuʹt mâʹte muäna še leäʹp õhtt.
Ton uʹvddiǩ puk oummid suu vääʹld vuâlla, što son ooudči âʹǩǩpâjjsaž jieʹllem pukid tõiʹd, koiʹd leäk suu huõđđu åskkam.
Mon leäm raajjâm tuu tobddsen tõiʹd oummid, koiʹd uʹvddiǩ muʹnne maaiʹlmest. Sij leʹjje tuu, da ton uʹvddiǩ siʹjjid muʹnne. Sij liâ jäʹǩǩtam tuu säänad da
Mon moʹlidvââstam sij peäʹlest; jiõm moʹlidvââʹst maaiʹlm peäʹlest pâi tõi peäʹlest, koiʹd leäk åskkam huâđđsan, tõn diõtt ko sij koʹlle tuʹnne.
Jueʹǩǩkaž, koon Eččam muʹnne oudd, puätt muu årrsan, jiõm-ǥa jåårǥlââʹtt meädda ni ǩeän, kååʹtt årrsan puätt.