27 Muu saauʒ koʹlle muu jiõnnan, da mon toobdam tõiʹd, da tõk puäʹtte muu mieʹldd.
Mon leäm šiõǥǥ peâmmai; mon toobdam saauʒään da saauʒ tåʹbdde muu.
Muʹst liâ jeeʹres saauʒ še, kook jiâ leäkku tän sauʒʒkärddsest. Tõiʹd še mon õõlǥam jååʹđted, da tõk vuäǯǯa kuullâd muu jiõn, da leežž leeʹd õhtt čiõǥǥâr da õhtt peâmmai.
Puk, kook liâ puättam ouddâl muu, liâ suõlli da pääkast jiâ-ǥa saauʒ leäkku kulddlam siʹjjid.
Jõs ǩii-ne haaʹlad muu sluužâd, puäđas muu mieʹldd, što kääzzkam leʹčči tåʹben koʹst mon leäm. Muu Eččam ciʹsttai tõn, kååʹtt sloož muu.
Isõs vaʹsttii: «Håʹt mon täättčem, što son jeäll nuʹt kuuʹǩǩ ko mon puäđam, mâiʹd tõt tuʹnne kooll? Jååʹđ ton muu mieʹldd.»
Tuõđi, tuõđi mon ceälkam tiʹjjid, što puätt äiʹǧǧ da lij juʹn puättam, kuäʹss jaaʹmi koʹlle Vuâsppååʹd Pääʹrn jiõn, da kook tõn koʹlle, vuäǯǯa jieʹlled.
Isõs eʹpet säärnai siʹjjid: «Mon leäm maaiʹlm čuõvv. Kååʹtt muu mieʹldd jåått, ij taarbâž seuʹnnjeen jååʹtted, a son vuäǯǯ jieʹllem čuõv.»
Mõõn diõtt tij jeäʹped fiʹtte muu mainnâz? Tõn diõtt ko tij jeäʹped seän kulddled, mâiʹd mon ceälkam.