Abo, SIÑOR, i garandi; bu ten puder ku rispitu ku vitoria; abo i Rei gloriosu. Tudu ku sta na seu ku tera i di bo. Renu i di bo, SIÑOR; abo i kabesa ku sta riba di tudu.
Deus altu ku sta riba di tudu, ku tene vida ntidu, ku tene nomi sagradu, asin ki fala: “N mora na un lugar altu, sagradu juntu ku kilis ku ripindi, e baŝa kabesa, pa pudi da elis animu.
Ki omi ku bisti ropa di liñu, ku staba riba di yagu di riu, i yalsa mon direita ku skerda pa seu. N obi i jurmenta na nomi di kil ku bibu pa sempri, i fala: “I na sedu tris anu i meiu. Ora ke kaba dana puder di pobu di Deus, tudu e kusas na sta kompletu.”
Oca ki tempu pasa, ami, Nabukodonosor, N yalsa uju pa seu; ña juisu torna pa mi. N fala ben di Deus ku sta riba di tudu, N ngabal, N da gloria pa kil ku na vivi pa sempri. I na domina pa sempri; si renu na sedu di un manjuandadi pa utru, pa sempri.
Oca ki ojal son, i rumpi si ropa, i falal: “A ña fiju! Bu kebran korson! Abo ku na pun pa N sta tristi. N fasi ja un purmesa pa SIÑOR, N ka pudi riba tras.”