Davi na cora i na subi monti di Olivera, sin sapatu, ku kabesa kubridu. Tudu jinti ku staba ku el, kada kin kubri si kabesa; e na subi monti, e na cora sin para.
Oca rei riba di jardin di palasiu pa kau di festa, Aman kaiba ja riba di sofa ku Ester staba nel. Rei punta: “Nta i misti forsa raiña li ña dianti ne kasa?” Oca rei kaba papia e palabra, e kubri Aman rostu.
ku bu mon, salban di omis de mundu, omis ku tene se kiñon ne vida. Se bariga ta inci ku bu rikesa; se fijus ta farta. Kil ku sobra, e ta disa pa se netus.
Dipus N rabida, N jubi pa tudu injustisa ku ta fasidu ne mundu. N oja larmas di kilis ku kalkadu, ku ka tene kin ku na konsola elis. Forsa staba na ladu di kilis ku na kalka elis; e ka teneba judadur.
“‘I anjus ku na anunsia e disison; santus ku na da e ordi, pa jinti bibu e pudi sibi kuma Deus ku sta riba di tudu i ta manda riba di renus di mundu, i ta da elis pa kin ki misti, nin ki omi mas umildi di tudu ki pui riba delis.’
Bo ta kansa SIÑOR ku bo palabras, ma bo ta punta: “Na ke ku no kansal?” Bo ta kansal manera ku bo ta fala: “Jinti ku fasi mal ta ojadu bon na uju di SIÑOR; el i ta kontenti ku elis.” Tambi bo ta punta: “Nunde ku Deus di justisa sta nel?”