Oca ke sinta pa kume, e yalsa kabesa, e oja un grupu di ismaelitas na bin di Jilead. Se kamelus na tisiba purfumus, bálsamu ku mira ke na lebaba pa Ejitu.
Se pape Israel fala elis: “Si i ten ku sedu, bo fasi asin: Bo toma kusas de tera ku mas ten balur, bo pui na bo sakus, bo leba ki omi un pursenti: un bokadiñu di bálsamu, un bokadiñu di mel, purfumu, mira, nozis di pistasera, ku fruta di amenduiña.
Nta bu nega janan Judá? Bu njuti Sion? Ke ku manda bu sutanu tok no ka ten kura? No na peraba pas, ma nin nada di bon ka bin; no na peraba tempu di kura, ma no oja son kusas meduñu.
“Ami, SIÑOR, N fala aserka di palasiu di rei di Judá: Abo pa mi i suma Jilead, tambi suma kau mas altu di Líbanu, ma N na fasiu lala, suma prasas ku ka moradu.
Suma ku fonti ta guarda si yagu fresku, asin ku e prasa ta guarda si maldadi fresku. Violensia ku danu ku ta obidu na si ruas; N ta oja duensa ku cagas sempri nel.
Ke ku N pudi falau? O pobu di Jerusalen, ku kin ku N pudi komparau? O fiju di Sion, ku kin ku N na parsintiu pa N pudi dau koraẑen? Bu caga fundu dimas, suma mar; kin ku pudi kurau?