N na fasi asin pabia Salomon disan, i mpina dianti di Astarot, deus femia di jinti di Sidon, ku Kemós, deus di jinti di Moab, ku Milkon, deus di fijus di Amon. I ka yanda na ña kamiñus, i ka fasi kusa retu ña dianti, i ka obdisi ña leis ku ordis suma ku si pape Davi fasi.
N na sindi fugu na balobas di deusis di Ejitu; Nabukodonosor na kema elis, i na leba ki deusis katibu. Suma ku bakiadur ta kuji karanga na si ropa, asin ku rei Nabukodonosor na kuji ke ki misti na tera di Ejitu. Dipus i na sai la ku vitoria.
Abos, pobu di Esbon, bo pupa, pabia prasa di Ai i kabadu ku el. Jinti di Rabá, bo grita, bo mara saku, bo cora, bo kuri, bo da volta dentru di muras, pabia Milkon na bai katibu, juntu ku si saserdotis ku si ŝefis.
Ai di bo, Moab! Bo sta pirdidu, abos ku ta adora Kemós! I da si fijus macu pa ba ta kurkuri, i da tambi si fijus femia suma katibus di Sion, rei di amoreus.
Manda kilis ku riku na kusas de mundu pa ka e sedu garandiosu, nin pa ka e pui speransa na un kusa ki ka sertu, suma rikesa, ma na Deus ku ta yabri si mon pa danu tudu kusa pa no goza.
Bo midil tristesa ku sufrimentu pa i justa ku garandesa ku ronku ki da si kabesa, pabia i fala na si korson: ‘N sinta suma raiña; ami i ka viuva; nunka N ka na tene cur.’