Lua na fika sukuru; sol na sukundi rostu ku borgoña ora ku SIÑOR ku ten tudu puder na rena na Jerusalen na monti di Sion. Si garandis na oja si gloria.
Ki floris na ciu; tera na kontenti dimas, i na kanta ku alegria. I na bonitu suma Líbanu, o suma Saron o monti di Karmelu. E na oja gloria di SIÑOR, ku garandesa di no Deus.
Riba di tudu kasas na monti di Sion, ku tudu juntamentus di pobu, SIÑOR na kumpu un nuven di fumu di dia, ku ŝamas di fugu ku na lampra di noti. Ki gloria na sedu kubertura riba di tudu monti.
Ma pa bos ku ta rispita ña nomi, ña bondadi ku puder di kura na bin suma raiu di sol ku na mansi. Bo na sai, bo jukuta suma bakasiñus ku dismancadu na se koral.
pa bo pudi sedu puru, inosenti, fijus di Deus sin kulpa, ku na vivi na mundu di jinti mau i tortu. Bo ten ku lampra na se metadi suma strelas ku na numia mundu,