“O SIÑOR ku ten tudu puder, Deus di Israel, abo ku sta sintadu na metadi di kirubins, i abo son ku sedu Deus riba di tudu renus di mundu; i abo ku kumpu seu ku tera.
Kin ku pui e kusa pa i sedu, ku lantanda manjuandadis, un son un son, disna di kumsada? Ami, SIÑOR, N sta disna di purmeru te na ultimu delis, ami propi.”
Tudu nasons ku rasas pa e junta; kin na se metadi ku cigaba di konta e kusas, o pa splikanu kusas antigu? Pa e pursenta se tustumuñas, pa mostra kuma e tenba roson, pa jinti obi, e fala: “I bardadi.”
Ka bo panta nin ka bo medi. Nta N ka jumna N konta bos e kusas disna di tempus antigu? Abos propi i ña tustumuñas. Nta i ten utru Deus fora di mi? Nau, N ka kunsi nin utru Roca.”
Asin ku SIÑOR, bu Libertadur, Deus Santu di Israel, fala: “Ami i SIÑOR bu Deus, ku ta nsinau kusas mas minjor pa bo, ku ta giau na kamiñu ku bu dibi di yanda.
Ma se Libertadur i forti; SIÑOR ku ten tudu puder i si nomi. Na bardadi i na difindi pa elis, pa tisi diskansu pa mundu, ma kunfuson pa jinti ku mora na Babilonia.”
“Pa i sedu maldisuadu ki nganadur ku tene un bon karnel na si koral, i fala i na dal pa SIÑOR, ma i bai pursenta un kusa ku tene difeitu. Ami i garandi Rei; ña nomi i meduñu na metadi di nasons.” Asin ku SIÑOR ku ten tudu puder fala.
Dipus, Rei na fala kilis ku sta na si direita: ‘Bo bin, abos ku ña Pape bensua, pa bo toma yardansa na renu ku purparadu pa bos disna ku mundu kumpudu.
“Bo oja kuma i ami, ami propi ku sedu Deus. I ka ten utru deus fora di mi. N ta mata, N ta da vida; N ta laña, N ta kura; i ka ten algin ku pudi kapli di ña mon.
I ka ten duvida kuma sigridu di no fe i fundu: “Kil ku parsi na kurpu di omi, na si spiritu i mostradu justu; anjus ojal; tudu rasa kontadu aserka del; jinti di tudu mundu fia nel; i risibidu na gloria na seu.”
ku falan: “Kil ku bu oja, skirbil na un libru, bu mandal pa igreẑas ku sta ne seti lugar, ku sedu: Éfesu, Smirna, Pérgamu, Tiatira, Sardu, Filadélfia ku Laodiseia.”