Moisés ku fijus di Israel e kanta e kantiga pa SIÑOR, e fala: “N na kanta pa SIÑOR, pabia el i garandisidu riba di tudu. I bota kabalu na mar, ku si kabaleru.
Disperta, disperta, o Sion. bu arnoba bu forsa! Jerusalen, prasa sagradu, bisti ki bu ropa bonitu, pabia nin un algin ku ka sirkunsidadu, ku fadi kil ku ka puru, ka na yentra mas na bo.
Deus altu ku sta riba di tudu, ku tene vida ntidu, ku tene nomi sagradu, asin ki fala: “N mora na un lugar altu, sagradu juntu ku kilis ku ripindi, e baŝa kabesa, pa pudi da elis animu.
I mandan pa N da ordi aserka di jinti tristi na Sion, pa e dadu koroa bonitu na lugar di sinsa, azeiti di kontentamentu na lugar di tristesa, kantiga di ngaba Deus na lugar di spiritu pisadu, pa e pudi comadu arvuris di retidon, ku SIÑOR paranta pa si gloria.
Asin ku SIÑOR ku ten tudu puder, Deus di Israel, fala: “Ora ku N torna tisi elis di katiberasku, jinti di tera di Judá ku si prasas e na torna fala: ‘SIÑOR ta bensuau, abo morada di Deus, monti sagradu!’
Gosi ja, ami, Nabukodonosor, N ngaba Rei di seu, N garandisil, N dal gloria, pabia tudu ki fasi i diritu; si kamiñus i justu. I pudi baŝa kilis ku ta yanda na orgulyu.