“Na tempu di ki reis, Deus di seu na lantanda utru renu ku nunka ka na danadu. Ki renu ka na pasa pa utru pobu; i na kebra-kebra tudu utru renus, i kaba ku elis. Ki renu na firmantadu diritu pa sempri.
Oca ki tempu pasa, ami, Nabukodonosor, N yalsa uju pa seu; ña juisu torna pa mi. N fala ben di Deus ku sta riba di tudu, N ngabal, N da gloria pa kil ku na vivi pa sempri. I na domina pa sempri; si renu na sedu di un manjuandadi pa utru, pa sempri.
Tudu moraduris di mundu ojadu suma nada si dianti. I ta fasi konformi ki misti ku puderis di seu, ku moraduris di tera. I ka ten kin ku pudi paral si mon, ku fadi pa puntal: “Ke ku bu na fasi?”
Oca ki ciga pertu di koba, i coma Daniel ku vos tristi, i falal: “Daniel, servu di Deus bibu! Nta bu Deus ku bu ta sirbi sempri, i seduba kapas di librau di lions?”
Davi punta omis ku staba lungu del: “Ke ku na fasidu pa ki omi ku mata e filisteu, pa tira disgrasa riba di Israel? E filisteu insirkunsidadu i kin propi pa disafia tropas di Deus bibu?”