23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
Usu läbi õnnistas ka Iisak Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.